Lilled on mu lemmikud kevademärgid. Kindlasti leidub inimeste hulgas, kes just allergilised pole, õige palju neid, kelles looduse värvifilm samasuguseid tundeid tekitab. Sel inimesel peab küll kivist süda olema, keda ei liiguta üksteisele järgnevate krookuste, nartsisside ja tulpide võidukäik.
Teisalt - kas ei unusta me vahel hinnata just, et õiteilu on üürike? Oleks ju tõeliselt maotu, kui kirsiõied jääksid puudele mitmeks kuuks. Just saladuslikkuses peitub nende võime meie pilku köita, mis on omakorda pöördvõrdelises sõltuvuses ajakaduvusega, millele Elizabethi ajastu luuletajad viitasid sõnaga mutabilite* - normanni päritolu sõna, mis on siiani kasutusel.
Küllap just sel põhjusel maalis Van Gogh Provence'is iiriseid ja mitte vaikelu vastupidava lavendliga, olgu see imeline taim nii tore kui tahes.
Ülemaailmne turu üks jooni on taimede pidev kättesaadavus, ajast olenemata; soolasema hinnaga võib saada ka kõige haruldasema orhidee, olgu siis milline aastaaeg tahes. Kuid mulle tundub see lillede puhul üsna mõttetu, juhul kui neil peaks olema mingit mõtet peale puhtakujulise olemasolu.
Kui süda midagi kalliks peab, hindame seda kindlas seoses ajatunnetusega, ehkki tore on end vahel pisut petta ja aja piire tsipake siia- või sinnapoole nihutada.
------------------------------------
*mutabilité-muutlikkus, muutuvus, muudetavus
No comments:
Post a Comment