"Minu vanavanaisa Harald Nugiseks"~ Mari SüdaSee raamat räägib vaikivast kangelasest Harald Nugiseksist. Tänu tema ja paljude teiste eesti sõjameeste vaprale vastupanule surmavaenlase vastu jõudis 80 tuhat eestlast Nõukogude okupatsiooni eest läände põgeneda.
Raamat sisaldab Mari Süda (Estonian Business School, hetkel vahetusõpilasena Helsingis, Hanken School of Economics) uurimuse oma vanavanaisast Harald Nugiseksist ning vestlusi Haraldi, tema lähedaste ja aatekaaslastega.
Mari Süda, raamatu autor: Minu vanavanaisa Harald Nugiseks esindab neid mehi, kes panid Eesti maa ja rahva kaitsmiseks kaalule oma elu. Vanavanaisa arvates tuleks Teises vabadussõjas võidelnud mehed võrdsustada Esimeses vabadussõjas võidelnutega, sest mõlemad peeti Eesti vabaduse eest. Kingin oma raamatu vanavanaisale, sest paljud tema külalised on soovinud lugeda sõjasangari elusaatusest.
Erukapten HARALD NUGISEKS sündis 22. oktoobril 1921 Järvamaal, Säreveres, Karjakülas Vanaõue talus. Õppis Türi Aianduskeskkoolis ja Paide Kaubanduskoolis. Asus 20-aastase koolipoisina teenima vabatahtlikuna 185. Idapataljoni. 1942 sai Nugiseksist võitleja Eesti Leegionis. Ta sai haavata 1943. aastal Neveli all.
Idast tulnud vaenlase väed olid 1944. aastal hiigelsuured. Eesti sõjameeste võitlus Eesti eest Saksa mundris oli olude sunnil ainus võimalus neil aastatel. Võtnud väeosa juhtimise üle, tegi Nugiseks võimatust võimaliku – 1. märtsil 1944 hävitati Narva lähistel kurnava lahingu tulemusena Va(a)sa-Vepsküla-Siivertsi sillapea. Järgnes vapruse tookord kõrgeim tunnustus, Raudristi Rüütlirist.
1945 detsembris sai sõjavang Nugiseksi saatuseks Siber, kust ta pääses tagasi Eestisse alles 1958. aastal. 1990. aastatel osales ta aktiivselt Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel ja riigi ülesehitustöös: muinsuskaitses, Tori kiriku taastamistöödes, Eesti sõjameeste liikumises. Harald Nugiseks on ligi 30 aumärgi kavaler. Ta elab täna Pärnus.
Peagi saan ka enda raamatukese kätte, minugi nimi ju mainitud! Ei jõua ära oodata millal juba sirvida saan. Eile muidugi sain juba põgusa pilgu heita, väga hästi läbimõeldus kujunduse ja sisuga!
Au on isiklikult tunda rõõmsameelset Haraldit ja noort kirjanikku Mari't! Mäletan väga hästi kuidas raamat alguse sai, siis ei olnud meil muidugi aimugi, et sellest midagi nii tähtsat tuleb. Algse uurimustöögagi oli Maril palju tegemist, ning mul on väga heameel, et sain teda aidata juba siis!
Uskumatu, et minu väga lähedane sõbranna juba sellise asjaga hakkama on saanud! Respect, nagu meie endine klassijuhataja armastab öelda!:D
Tuult tiibadesse Mammu, jätka samas vaimus!!! Haraldile tervist ja jaksu! :)
No comments:
Post a Comment